Finantsteenused koosnevad suures osas tööst, mida saab kirjeldada enne selle täitmist: kindlate kriteeriumide alusel toimuv aktsepteerimine, muudatuste töötlemine, dokumentide kontroll, kindla vormingu järgi tehtav aruandlus, korduvate mustritega kliendiküsimused. See ei ole juhuslik. Järelevalve ja regulatsioon on aastakümneid sundinud seda tööd olema korratav ja jälgitav. See, mis on korratav ja jälgitav, on ka töö, millest osa jõuab esimesena AI-le sobivate ülesannete hulka. Sellele lisandub töö, mis keerleb selgituste, erandite ja vastutuse ümber: nõustaja, kes juhatab kliendi läbi keerulise otsuse, kindlustusandja (underwriter), kes kaldub reeglist kõrvale, vastavusametnik, kes hindab hallis alas olevat juhtumit. Selline töö nihkub palju aeglasemalt, mõnikord üldse mitte.
Asjaolud, mis tulemust suunavad, ei ole seega kõikjal ühesugused. Need sõltuvad sellest, kui standardiseeritud on ülesanne, kui palju järelevalvet on seaduse järgi kohustuslik ja kui hästi on aluseks olevad andmed korras. Ettevõte, kelle süsteemid on vananenud ja toimikud osaliselt endiselt paberil, kogeb teistsugust nihet kui ettevõte, mis on juba aastaid digitaalselt töötanud.
Selles sektoris läbivad üksteist kolm mustrit. Osa töö puhul saab AI ülesande üle võtta: lihtsad muudatused, standardkontrollid, toimikute kokkuvõtete tegemine. Teise osa puhul teeb töö osaliselt AI, ja töötaja kinnitab või lükkab tagasi ning põhjendab seda — näiteks keerukamate poliiside aktsepteerimine või kliendiküsimuste esmane triaaž. Kolmas osa jääb inimtööks: kõik, kus selgitus, usaldus või individuaalne hinnang on ülesande tuum.
See ei ole jaotus, mis on veel tulevikus. Osades ettevõtetes on esimene kategooria juba tootmises käigus ja teine kategooria on korraldatud selge kontrolliprotsessiga. Teistes ettevõtetes tehakse sama ülesanne endiselt täielikult käsitsi, mitte sellepärast, et see ei oleks võimalik, vaid sellepärast, et keegi ei ole seda selgesõnaliselt üle vaadanud. Erinevus ei peitu peaaegu kunagi tehnoloogias. See peitub selles, kas keegi on ülesande viimasel ajal uuesti läbi vaadanud.
Finantsteenuste strateegia toetub sageli eeldustele läbimisajaGa, protsessi kohta arvutatud töötajaskonna suuruse ja konkurentsieelise allika kohta — aktsepteerimise kiirus, nõustamise kvaliteet, kulu poliisi või toimiku kohta. Need eeldused on kindlaksmääratud ühel hetkel ja pärast seda uuesti kontrollimata. Kui AI võtab osa ülesandest üle, muutub nende eelduste alune arvutus, ilma et plaan ise muutuks. Eeldust ei vaidlustata; see lihtsalt lakkab kinnitust saama.
See on muster, millele see lehekülg viitab: mitte see, et AI on projekt, mis kusagil kasutusele võetakse, vaid see, et AI muudab pidevalt kehtetuks eeldusi, mida strateegia vaikimisi fikseeritud punktina kasutab. Juhtkond, mis peab kinni kulueelisest, mis põhines inimtöö läbimiskiirusel, juhindub näitajast, mille on konkurendid teistsuguse protsessi abil juba möödunud. Sarnased nihked toimuvad teistes sektorites, nagu näha sellest, kuidas strateegiline surve ehitussektoris muutub, kui AI võtab tööd üle ehitustööde ja kalkulatsioonide kaudu, mida AI osaliselt ette valmistab, paigaldussektoris, kus planeerimine ja materjalihindamine nihkuvad, ja koristussektoris, kus ajastamine ja kontroll on osaliselt automatiseeritud. Sektorid on erinevad, mehhanism ei ole: eeldus, mida keegi ei ole tagasi võtnud, jääb plaani seisma, samal ajal kui tegelikkus selle alt eemale nihkub.
See ei ole personaliküsimus ega soovitus selle kohta, kes millist ülesannet edaspidi täidab. Milliseid tagajärgi ettevõte seob asjaoluga, et ülesanne on ülevõetav, on ettevõtte enda otsustada, ja puudutab seaduslikke nõudeid, mida siin ei käsitleta. See, millest siin juttu on, on küsimus, mis sellisele otsusele eelneb: milline eeldus strateegias seisab paigal töö suhtes, mida tehakse nüüdseks teisiti. See on faktiline küsimus, mitte personaliküsimus, ja need kaks ei segune siin.
Samuti ei ole see küsimus, millele sektori tasandi hinnanguga vastata saab. Kui suur osa aktsepteerimistöödest, aruandlusest või kliendikontaktist konkreetses ettevõttes praegu millisesse kolmest kategooriast langeb, erineb organisatsiooni, süsteemi ja protsessi kaupa. Juhtkond, mis mõtleb sektori tasandil, jääb ilma just sellest erinevusest, mis on tema oma strateegia jaoks oluline.
Kas strateegia veel kehtib, ei ole asi, mille kohta ootama peaks, kuni aastaplaan selle kinnitab. Viis, kuidas seda pidevalt jälgida, on kirjeldatud selles, kuidas mõõdate, kas strateegia toimib, ootamata regulaarset aastatsüklit, mida leiate meetodist, mille abil mõõdate strateegiat regulaarsete hindamishetkede vahepealsel ajal, ja seostudes küsimusega, kuidas ära tunda, et eeldus on vananenud, mis on lahti kirjutatud märkides, millest tunnete ära, et strateegia on hakanud nihkuma. Aluseks olevale küsimusele — milline töö teie enda ettevõttes on tegelikult AI-le üleandmiseks sobiv — vastatakse ülesande kaupa FTE TO AI töömahu skanniga.
Te saate alustada ilma kogu plaani lahti kiskumata. Tasuta eeldustesti on lühike voor, kus nimetate oma strateegia alused olulisemad eeldused ja näete iga eelduse juures, millal see viimati kinnitati — mitte kas see kunagi kehtis, vaid kas see kehtib nüüd veel. Täielik strateegilise surve test, kus väline pilt on koos juhtkonna enda kaardistusega, on ehitusjärgus.
Stel uw vraag. Vaak zit de echte vraag een laag dieper — daar mag ik naar vragen.
Answers come from this site’s knowledge base. Not tailored advice, and not a scan of your company.