Strateegiline plaan sisaldab lauseid nagu "see protsess nõuab spetsialiseeritud inimesi" või "see aruandlus võtab meeskonnalt nädala". Need laused olid kirjutamise hetkel tõesed. Need ei muutu ühe nupuvajutusega ebatõeseks. Need muutuvad ebatõeseks, kuna AI on eelmise kvartali jooksul kuskil hakanud üle võtma ülesannet, mida varem peeti töö kindlaks osaks, või kuna see ülesanne on muutunud osaliselt üle võetavaks koos inimliku järelevalvega. Keegi ei kustuta lauset plaanist. See seisab seal endiselt ja juhtkond tegutseb selle järgi endiselt, samal ajal kui aluspind on juba nihkunud.
See on nähtus, millest siin juttu on: mitte risk, mis end teatavaks teeb, vaid eeldus, mis kaotab vaikselt oma kehtivuse. Erinevus nende kahe vahel seisneb selles, mida te sellega peate tegema, ja mis on erinevus AI-riski ja AI-eelduse vahel käsitleb seda pikemalt.
Eelduse dokumenteerimine viisil, mida siin silmas peetakse, ei ole arvamuse kirjapanek. See on kolme asja märkimine: mida eeldus täpselt väidab, millise fakti alusel seda praegu kehtivaks või aegunuks hinnatakse, ja millal see hindamine viimati tehti. Ilma selle kolmanda reata on eeldusnimekiri hetkeülevaade, mis on kvartali pärast sama tähendustühi kui plaan, mille kõrval ta lebab.
Põhjus, miks eeldus aegub, ei peitu harilikult teadaandes. See peitub väikeste signaalide summas: tarnija, kes lisab funktsiooni, millega ülesanne saab osaliselt automaatselt heaks kiidetud selle asemel, et see täidetaks; konkurent, kes kaotab funktsiooni ilma selgituseta; sektor, kus järelevalveülesanded nihkuvad täidesaatvast kontrollivaks. Iga signaal eraldi ei tõesta midagi. Koos moodustavad need tõenduskoormuse, mille alusel saate eelduse tühistada või kinnitada. Kui sageli see kontroll peab toimuma, enne kui eeldust võib veel aktuaalseks pidada, on eraldi vastusega küsimus, mida käsitletakse artiklis kui sageli tuleb eeldust AI kohta uuesti kinnitada.
Erinevus ettevõtete vahel, kes hoiavad oma eeldusi aktiivselt jälgimas, ja nende vahel, kes seda ei tee, ei peitu harilikult teadmistes AI kohta. See peitub selles, kellel juhtkonnas on õigus eeldus aegunuks kuulutada. Ühes ettevõttes on see kindel protseduur: eeldust kontrollitakse perioodiliselt välise tõendusmaterjali vastu, sõltumata sellest, kes selle algselt esitas. Teises ettevõttes jääb eeldus kehtima, kuni keegi piisava kaaluga koosolekul selle kahtluse alla seab, ja see juhtub alles siis, kui tagajärjed on juba nähtavad.
See teine muster on sageli seotud sellega, kes räägib juhtkonna koosolekul AI-st kõige valjemini, mitte sellega, kellel on kõige värskem tõendusmaterjal. kuidas vältida, et kõige valjem hääl määrab, mida AI esimesena üle võtab kirjeldab, kust selline moonutus tekib ja kuidas dokumenteerimine just selle vastu kaitseb: aegumiskuupäeva ja tõendusreegliga eeldus ei sõltu sellest, kes on kõige valjemini veendunud.
See dokumenteerimisviis ei ütle, kas ülesanne tegelikult üle võetakse, ega ütle midagi selle kohta, millal see juhtub. Samuti ei ütle see midagi selle kohta, mida ettevõte peaks selle teabega personali osas tegema; see on otsus, mille jaoks kehtivad omad seadusest tulenevad nõuded ja millele siin ei vastata. Meetod ei anna ka kindlust ettevõtte enda olukorra kohta: väline tõendusmaterjal -- sektoriandmed, regulatsioon, mida konkurendid avalikult näitavad -- ütleb, mis on muutunud võimalikuks, mitte mis konkreetselt selles ettevõttes juba toimub.
Seetõttu saab dokumenteerimine väärtuse alles koos teise pildiga: kuidas juhtkond ise hindab, milliseid ülesandeid AI saab üle võtta, millised on järelevalve all ülevõetavad ja millised jäävad inimtööks. See enesehinnang on survekatse teine pool. Kui väline pilt ja enesehinnang lähevad lahku, ei ole see harilikult märk sellest, et keegi eksib. Sagedamini viitab see reaalsele erinevusele juhtkonna liikmete infopositsioonides ja miks lähevad pildid juhtkonna sees lahku näitab, kust see erinevus pärineb.
Kõige lihtsamini tehtav viga on kasutada eelduse kehtivuse hindamiseks ainsa allikana enda organisatsiooni. Juhtkond, kes vaatab ainult sissepoole, näeb harva, kui kiiresti väline maailm muutub, just seetõttu, et sisemised protsessid nihkuvad üldiselt aeglasemalt kui ümbritsev turg. Väljapoole vaatamine -- vaatamine sellele, mida sarnased ettevõtted on juba kohandanud, mida järelevalveasutused juba nõuavad, mis eksisteerib juba tarkvara funktsioonina -- on teistsugune töömeetod kui enda plaanidest lähtuv arutlemine. mis on outside-in mõtlemine praktikas kirjeldab, milline see välja näeb, ilma et sellest saaks kellegi teise strateegia importimise harjutus.
Aluseks olevale küsimusele -- milline töö selles ettevõttes on tegelikult AI poolt üle võetav, milline osa järelevalve all ja milline osa jääb inimtööks -- vastatakse ülesannete kaupa FTE TO AI töökaardistuses.
Eeldusnimekiri ei alga süsteemiga. See algab lühikese, ausa loeteluga: milliseid kolme või nelja eeldust praegune strateegia kannab ja millal keegi viimati kontrollis, kas need veel paika peavad. Kes sellele vastata ei suuda, teab sellega juba midagi.
Tasuta eeldustekontroll on lühike voor, kus nimetate oma olulisimad eeldused ja näete iga eelduse juures, millal seda viimati kinnitati. Täielik survekatse, kus sektoriandmed, regulatsioonikellad ja juhtkonna enda enesehinnang on kõrvuti seatud, on ehitamisel.
Stel uw vraag. Vaak zit de echte vraag een laag dieper — daar mag ik naar vragen.
Answers come from this site’s knowledge base. Not tailored advice, and not a scan of your company.